TAM-0195
Haridus:
• 1996 – 1999 – Moskva Riiklik Ülikool, Moskva, Venemaa Föderatsioon, majandusteaduskond, bakalaureusekraad majandusteaduses.
• 1999 – 2001 – Venemaa Föderatsiooni Valitsuse juures asuv Finantsakadeemia, finantsjuhtimise magistrikraad.
• 2012–2014 – ICOGES Business School, Pariis, Prantsusmaa, magistrikraad 1–2, „Ettevõtte juhtimine”.
• 2018 – 2025 – Holistiline Instituut, holistiline terapeut, 6. kategooria.
Lisaharidus:
• 2019 – Reiki (I-II tase)
• 2019 – Aroomiteraapia, konsultatsioon ja eeterlike õlide valik
• 2022 – Kehapsühhoterapeutiline koolitus
• 2022 – Numeroloogia, konsultatsioon.
• 2024 – Mindfulness stressi vähendamise kursus
Ma olen pärit Kasahstanist. Saatus andis mulle võimaluse õppida Venemaa Föderatsiooni mainekates ülikoolides. Paljude jaoks oli see unistus, aga minu jaoks sai sellest väljakutse: ma ei läinud sinna mitte oma südame kutsel, vaid teiste inimeste ootuste trajektoori pidi. Õppimine oli väga raske ja seesmiselt tundsin igatsust millegi ehtsa ja elava järele. Juba siis oli mul ebamäärane tunne, et inimene loob oma elu ise, aga kuidas saab keegi olla looja, kui isegi esimene leht pole sinu käega kirjutatud?
Pärast ülikooli lõpetamist naasin koju ja alustasin karjääri majandusteaduses. Kõik läks hästi ja „plaani järgi“, aga sees oli ikkagi tühjus. Edu ei täitnud mind, mu isiklik elu tundus segase labürindi moodi. Vastuseid otsides pöördusin psühholoogiaalaste raamatute, enesearengu kursuste ja koolituste poole, esitades endale samu küsimusi: „Kes ma olen? Miks ma siin olen? Miks just nii ja mitte teisiti?“
2010. aastal otsustasin Prantsusmaale kolida. See polnud unenägu, pigem põgenemine. Ma jooksin iseenda eest ära. Täielik lähtestamine kõigis eluvaldkondades: võõras riik, võõrkeel, igasugune osalise tööajaga töö ellujäämiseks – läbisin lihtsa emigrandi tavapärase, kuid raske tee. Sellistes tingimustes õpid sa tõeliselt tundma iseennast: oma võimeid ja vaimu tugevust.
Ja jälle õppimine, siis valisin ise majandusteaduse – see tundus „usaldusväärsem“, see on midagi, mida ma juba oskan teha, lihtsalt teises keeles. Aga kui hiljem kerkis üles küsimus minu erialal töötamisest, tegin kõige olulisema otsuse: kas nüüd või mitte kunagi, luban endal käia oma teed. Võtsin jälle riski, täpselt nagu 2010. aastal, hüpates tundmatu kuristikku.
Nii algas uus peatükk mitte ainult minu tööelus, vaid ka minu elus üldiselt. Astusin Holistika Instituuti, algul holistilisele koolitusele, aga teadsin kindlalt, et lähen lõpuni välja. Algasid lõputud lennud Pariis-Tallinn-Pariis, iga 2,5 kuu tagant, peaaegu 5 aastat lennukogemust, nagu päris piloodil. Aastaaegade vaheldumine lennukiakende kaudu ja samal ajal – täiesti teistsugune, palju olulisem teekond – rännak sügavale iseendasse. See oli aeglane, sügav ja tihtipeale valus teekond oma tõelise minani. Hakkasin ära tundma oma maske – tugevuse, mugavuse ja korrektsuse rolle. Igaüks neist varjas endas lapsepõlvest päritud valu, kaotatud soove, hirme mitteaktsepteerimise, nõrkuse ja „teistsuguse“ olemise ees. Iga harjutuse, iga sessiooniga koorisin need kihid samm-sammult tagasi, lubades endal olla haavatav, elus, ebatäiuslik – ja seetõttu päris.
Enesearengu tee ei seisne “paremaks” saamises. See ei puuduta parandamist, vaid tervenemist. See on enesele andestamine. Sellest, kuidas teada saada, et solvangu taga on läbielamata valu. Viha taga on hirm. Armastuse väärimise soovi taga on sügav igatsus, et sind nähtaks sellisena, nagu sa oled. Ja kui sa lõpuks lubad endal olla tavaline, juhtub kõige ebatavalisem asi: sa hakkad end koduselt tundma.
Täna olen ma holistilise regressiooni terapeut. Minu töö ei ole kedagi “parandada”. See on ruum, kus inimene saab esimest korda elus iseendaga kohtuda – ilma maskideta, ilma hinnanguteta, ilma häbita. Kus saad oma lugu uuesti läbi elada, lubada endal tunda, lubada endal olla nõrk ja haavatav. Kus iga hirm, iga trauma ei saa vaenlaseks, vaid teejuhiks. Usun, et igal inimesel on oma tee iseenda juurde tagasi pöördumiseks. Ja ma olen siin, et sellel teel ettevaatlikult koos sinuga kõndida.
