TAM-0016
Lõpetas Holistika Instituudi 2019. a.
Olen lõpetanud 1986. aastal Tartu Ülikooli Matemaatika teaduskonna.
Peale lõpetamist ei saanud ma veel aru, miks ma omal ajal tegin sellise valiku. Tagasi vaadates saab nii mõnigi valik selgemaks. Matemaatikas on võlu ja võti maailma mõistmiseks.
Loen palju ja vahest pean end jõuga raamatupoest eemal hoidma, sest raamatud on mulle kui nektar mesilastele. Minu hoole all on suur roosiaed ja mulle meeldib ravimtaimedest tinktuure kokku segada.
Olen teist korda abielus ja kärgpere valud ja rõõmud ei ole minust mööda läinud. Mitmekülgsus võlub mind, käin balletitrennis, et ennast vormis hoida ja asusin õppima klaverit. Kuulun nende inimeste hulka, kes enne on sooritanud praktika ja seejärel asunud omandama teooriat. Holistika Instituuti asusin õppima 2014. aastal ja lõpetasin kooli 2019. aastal.
Töökogemus: Peale Tartu Ülikooli asusin tööle Nõo Reaalgümnaasiumi arvutuskeskusesse. Sealt suundusin edasi erasektorisse, arvutifirmasse, kus asusin tööle programmeerijana. Uudishimu ajendas mind ennast edasi täiendama ja minust sai majandustarkvara juurutaja ja turundusjuht. Majandustarkvara juurutajana oli mul huvi protsesside vastu ja üldse ettevõtluse vastu ning loomulik jätk oli siirduda oma ettevõttesse.
Kui esmalt huvitas mind protsess, siis järjest rohkem hakkas mind huvitama inimene kui müsteerium ja see, mis ajendab teda tegema mingeid valikuid. Kandideerisin narkorehabilitatsioonikeskuse juhi kohale ja osutusin valituks. Esimene mulje oli, et olen sattunud paralleelmaailma. Sealt sain lõpliku tõuke, tegin otsuse, minust saab terapeut. Olla terapeut, tähendab minu jaoks pidevat arengut, enesesse sukeldumisi, täiendamist.
Alates 2016. aastat olen Ülemaailmse Regressiooniteraapia Assotsiatsiooni EARTh liige.
Huvitav paradoks minu jaoks on olla vaatleja ja samal ajal olla ehe ja “elus”.
Tehes oma valikuid nii, et need oleks hingega kooskõlas, nõuab see julgust ja ausust enda suhtes.
Mind inspireerib see, kui teha asju südamega, panustada täiega ja ise sellesse uskuda.
Lugesin kord lugu, mis on siiani mulle motoks.
“Ühes külas oli pikka aega põud. Kõik närbus, saak hävines ja nälg oli kohal. Preester kutsus külaelanikud kirikusse, et palvetada vihma eest. Kõik kogunesid ja siis tuli üks tütarlaps, kergel sammul ja vihmavari käes. Külaelanikud ütlesid tütarlapsele, mis sa sellest vihmavarjust kaasa võtsid, meil ju selline põud. Tütarlaps aga vastas, et ta tuli selleks, et hakata vihma eest palvetama.”