TAM-0056
Holistika Instituudi õppejõud, õpetab terapeudi eetikat ja psühhotraumaatilises kriisis olija abistamist.
Lõpetas Holistika Instituudi aastal 2006.
Psühholoogi hariduse sain Tartu Ülikoolist.
Olen läbinud perekonna-psühhoterapeudi täieliku väljaõppe, 3-aastase hingamistöö õpetaja koolituse ning lõpetanud Holistilise Teraapia Instituudi (praeguse nimega Holistika Instituut) esimese lennu 2006. aastal.
Olen alati tundnud huvi inimese hingeelu ja arenguvõimaluste vastu. Kogu mu haridustee on olnud puhas nauding, sest on aidanud mul saada õnnelikumaks inimeseks. Hea ja kerge on elada kooskõlas iseendaga, usaldada elu. Mulle meeldib aidata ka teistel inimestel avastada oma varjatud ressursse. Olen seda teinud varem koolipsühholoogina ja kriisipsühholoogina, praegu tegutsen põhiliselt holistilise regressiooni terapeudina ja perekonna-psühhoterapeudina. Kahtlustasin juba ammu, et ka suur osa ihuhädasid on tingitud psüühikast. On imeline, kuidas holistilist mõtteviisi saab kasutada iseenese tervendamiseks ja arendamiseks, kui suur on teadvustamise vägi ja võim. Holistilise rännaku ajal kogeme koos kliendiga hämmastavaid muutumisi, terapeudina tunnen tänulikkust ja pühalikkust, aukartust hingemaailma sügavuse ja avaruse ees.
Viimastel aastatel on mul lisaks terapeuditööle olnud rõõm ja au superviseerida Holistika Instituudi uusi lõpetanuid, olla tunnistajaks nende pühendumusele ja arengule. Meelsasti panustan ka terapeutide ettevamistamisse, õpetades neile psühhotraumaatilises kriisis olija abistamist ja terapeudi eetikat.
Mul on armas elukaaslane, kaks vahvat täiskasvanud tütart ja neli väikest kallist lapselast.
Hindade osas saab vajadusel läbi rääkida. Võimalik on tasuda osade kaupa.
Tahtsin kirjutada ja anda teada, et minul/meie perel läheb hästi. Olen rahulikum, endaga rahul ja siis on ka terve pere rahulikum. Lapsega olen leidnud tasakaalu tema nutmise ja enda reageerimise vahel. Mehega astume samme edasi, leiame teineteist tasapisi uuesti. Ma ei ütle, et ma üldse ei vihastu, nääguta, kuid seda tunduvalt ja kordades vähem, kui mõned kuud tagasi. Annan teada, et praegu tunnen end rahulolevana ja ei vaja hetkel teraapiat juurde. Vaatame mõne kuu möödudes, kuidas läheb. Emaga suhtlen ka rohkem ja püüan hakata leppima lapsepõlves aset leidnud sündmustega. Tuleval nädalavahetusel tuleb ta koos õega meile külla. Igapäevaselt naudin oma aias- ja kasvuhoones toimetamist. Mulle meeldib kodusem elu, olla koduperenaine niiöelda!:) Ei kipu linna tööle minema. Ja niikaua, kui suudan ise tasakaalus enda minaga olla, ongi kõik hästi. Ajaga loksub kõik paika.
Loodan, et tunned heameelt meie “koostöö” üle, sest mina olen küll ääretult tänulik. Võtan uuesti ühendust, kui tunnen, et vajan rääkimist erapooletu inimesega.
Soovin kõike kaunist!
Birgit
Neljandalt seansilt koju jõudes tabas mind tõepoolest väga meeldiv üllatus – ema oli külla tulnud – tegi üllatusvisiidi:) Selliseid üllatusi on varem ka ette tulnud, kuid seekord tundus see mulle kuidagi uskumatuna – alles hetk (kümmekond minutit autosõitu koju) tagasi ma “vestlesin” teraapias oma emaga ja veel samal teemal (küllatulek, ilma riiuta jne), kui tema istuski minu kodus diivanil – mingit sorti telepaatia? Igal juhul, ilma riiuta saime need 2,5 päeva kenasti hakkama (ema oli ise ka muidugi tagasihoidlikum)!
Mõni päev tagasi tegin veel avastuse – süda ei hakka enam nii kergesti puperdama kui ennem – tegelikult polegi puperdanud va muidugi paar ehmatust:) Kuidagi “kahtlaselt” rahulik on olla:) Isegi kiirabiautod ei aja südant puperdama – olen neid rahumeelega vaadanud! Samuti püüan oma kurbi hirmumõtteid kontrollida – pärast teraapiat olen hakanud rohkem ennast ja oma mõtteid/mõttekeeriseid tähele panema!
Pingelistes olukordades suundusin vannituppa ja kloppisin kõvasti saunalina – aitas hästi!
Sama Ülle 4 aastat hiljem: neliku mõju on tunda siiani – ärevushoogusid mul enam ei ole.
Mõtlemine isale ei tee enam valu. Mu kehas toimuvad ka mingid protsessid…head…nagu mingid vanad valud ja pained on minema läinud. Peavalu ega iiveldust pole enam olnud. Paar nädalat toimusid maos mingid imelikud protsessid, nagu kõrvetised olid. Aga ei tulnud neid ülehappe mulle ülesse, vaid lihtsalt tulid nagu öhumullid, selline vulkaaniline protsess siis minu kõhus. Aga ka see on nüüdseks läbi.
Viis kuud peale holistilist rännakut on mu elu muutunud palju – püüan keskenduda asjadele, mida muuta saan (ehk siis oma suhtumine) ning mitte ärrituda ja reageerida asjadele, mille muutmine ei ole minu võimuses. Ma ei tea, kas ma saan öelda, et olen praegu parem inimene, kuid kindasti saan iseendaga paremini läbi ning suudan paljude asjadega paremini toime tulla. Olen tõesti rahul, et sattusin holistilisse teraapiasse just Teie juurde ning tänan Teid veel kord südamest! Õnnelik ….
Ütlen siiralt, teraapiatulemused on alles nüüd veelgi rohkem oma mõju hakanud avaldama! Minu lapsepõlvest vabanes ikka päris palju ja näen elu nüüd juba teistes värvides. Ja mida aeg edasi, seda enam justkui muutub. Kõige parem on, et mu mõtetel on tugevam kaal kui eales varem. Kui varem üritasin väga ennast mõtetega ravida, ei aidanud see, sest tundetasandil oli kõik kuidagi valesti ja see oli praktiliselt terve mu elu nii. Aga nüüd on see ikka totaalselt muutunud! Kui ikka sean oma mõtted ja hinnangud kahtluse alla, siis ka tundetasandil on kohe rahunemine – need asjad on nüüd kõik omavahel ühenduses. Sest enne, kui olin terve elu depressioonis, ei olnud mõtte- ja tundetasand ka omavahel ühenduses, mõtted ei suutnud tundeid mõjutada ja vastupidi. Tõesti see teraapia on niipalju mind aidanud, ka ennast tundma õppida!!! Enesehinnang on ka hoopis teine kui varem:) Aitähh!!!
Kui umbes 5 aastat tagasi holistilisest teraapiast kuulsin, olin kogu selle loo suhtes äärmiselt skeptiline. Arvasin, et taolist abi vajavad vaid nõrgad ja need, kes ei saa eluga hakkama. Mina oma arusaamist mööda funktsioneerisin ju päris hästi – töötasin nagu hull, kannatasin migreenide all ning mu elu oli täis kangastunud põhimõtteid stiilis „ma tean kõike alati kõige paremini“ ja „kõik mu kolleegid on lohakad, lollid ja ajuvabad“, mis kogu maali nimega Elu must-halliks värvisid. See mina ei meeldinud mulle. See kõlab küll klišeena, kuid kõik see pöördus – peale esimesi seansse oli elu kui pahupidi pööratud ja avastamisrõõmust käis pea ringi. Ma sain aru, et ainus saba ja sarvedega kurat ma elus olen mina ise.
Tasahilju ja vaikselt iga uue teraapiakorraga hakkasin aru saama, et see mina, kes mulle varem vastu vaatas, on lahustumas molekulideks. Olen oma juhendaja Ene Talvistele maailma lõpuni tänulik, sest see, kuidas tema võttis mu kujundlikult käe kõrvale ja juhtis väga oskuslikult läbi paksu ja pimeda metsa aasale, kus paistab iga päev päike ja linnud rõkkavad rõõmust laulda. Me ei saa muuta oma minevikku ega valida vanemaid, kuid me saame valida suhtumist sellesse, mis jääb selja taha. Me võime viha ja ärrituse asemel valida armastuse, andestuse ja rõõmu. Me võime ebamugavaid olukordi käsitleda kui äärmiselt põnevaid ja huvitavaid õppimiskogemusi oma elus. Me võime igal hommikul üles ärgata ja tänada Universumit selle eest, et ta on kinkinud meile uue päeva.
Holistiline teraapia andis mulle hoopis erineva maailmavaate – see teraapiavorm pole kindlasti mitte selline, et „pai doktor, tee mind terveks“, vaid see on pööraselt põnev seiklus enese sees. Ise on vaja vaeva näha, kuid iga sent ning pingutus on hiljem seda kuhjaga väärt. Holistiline teraapia ka nakatab – need, kellele olen seda soovitanud, on kõik väga õnnelikud olnud, kõigis on toimunud liikumine, juurde on tulnud teadlikkust ning arusaamist, et loome oma maailma ise iga pisema teo ja sõnaga. Kui oled juba kord holistilise teraapia läbinud, ei kao see kogemus see elust kunagi – kui võtta aega mõtisklemiseks, siis on igapäevaselt vägagi tuntav, kuidas just nimelt holistiline teraapia oli see, mis avas hinge kogu maailma ilule. Eestis on kombeks katkisele katusele kutsuda ehitusmees, samuti lahendab toruummistused justnimelt torumees, mitte me ise; kuid kui hing on haige, siis nagu ei julgeta abi otsida. Väga kummaline suhtumine! Julgustan kõiki, sest maailmas pole midagi ilusamat, kuid armastada Elu ennast!
Sain teadlikumaks sellest, kuidas ja mil moel olin end teistesse inimestesse ära kaotanud, et minus oli enese vastu suunatud viha, pahaendelist ootust, alateadliku depressiooni ja kuigi ma arvasin, et mul pole andmise ja saamisega erilisi probleeme, siis ometi nad seal sügavamal tasandil ilmnesid. Kurbus, viha, solvumine ja usaldamatus on olnud minu puhul vastutust vältiva ohvri emotsioonid. Kuna mul on nüüd suurem oskus ennast teistest eraldada, piire luua, oma emotsioone teadvustada – neid endale lubades, siis on mul nüüd ka rohkem armastust, austust ja lugupidamist iseenda ja teiste vastu, ilma et ma peaksin enam tahtma olla “hea inimene”, kes iga hinna eest teiste heakskiitu püüab ära teenida. Ning nüüd on mul võimalus oma sissejuurdunud, harjumuspäraseks saanud käitumisviise märgata ja teadlikult muuta – suurem siin ja praegu olemise oskus. Ene on väga tore terapeut. Otse loomulikult soovitan ma teda ka teistele. Lisaks terapeudi oskustele on tal ka endal suur elukogemuste pagas, mida meil noorematel pole. Nii et ta oskab oma vanusest lähtuvalt näha asju ja põhjendada erinevate ajastute eripärasid. Toredaid kordaminekuid! Marie
