TAM-0055
Artiklid Holistika Instituudi blogis:
Ma armastasin aspergerit 1. juuli 2020
Kui usk tervenemisse kaob 5. aug. 2019
Lükkaks elu edasi? 29. apr. 2019
Tere, kallis emakene! 7. mai 2017
Tervendust janunev suhe 16. aug. 2016
Sõnade taga 8. juuni 2016
Sisemise Lapse mitu taassündi 7. juuni 2016
Ma ei vaja abi! Minuga on kõik korras! 5. juuni 2016
Artikleid on avaldanud ka alkeemia.ee ja ajakiri Tervis Pluss
Praktiseerib holistilist regressiooniteraapiat alates 2010
Pikemaajalistel õpingutel olen omandanud järgmised diplomid:
Meie õppuristaatus ei lõpe kunagi, sest eneseareng on lõputu tee. Ja me oleme õppetunnis ka siis, kui parasjagu ühtegi diplomite ega tunnistust ei taotle. Meil on võimalus õppida ja areneda igal hetkel, ükskõik millises suhtlussituatsioonis ja ka ilma suhtlemata. Me võime midagi enda kohta õppida turul õunu valides. Me saame midagi maailma kohta teada külmas vees ujudes. Me avastame midagi inimeste kohta bussiga linna sõites. Sageli on need teadmised, mida elu meile Universumi toimimise kohta edastab, palju väärtuslikumad kui raamitud koolitunnistused. Hea on teada, et see õpetus on alati käeulatuses.
Aja jooksul olen tegelnud erinevate teraapiavormidega ja oma tegevust enda jaoks ka erinevalt mõtestanud. Pikka aega tundus, et iga uus õpitud ala, mis puslesse tükikesi lisas, muutis seda küll terviklikumaks, kuid see „kõige õigem“ teraapiameetod oli ikka veel minu eest varjatud. Pärast astumist Holistilisse Instituuti tundsin, et olin leidnud selle meetodi, mis kogu pusle elama ja särama paneb. Lühikese perioodi vältel olin oma avastusest sedavõrd pimestatud, et olin peaaegu valmis kõik muu üle parda heitma. Pärast selginemist jõudsin õnneks äratundmiseni, et abi võib inimene saada väga erinevatest valdkondadest. Oluline pole seejuures mitte niivõed teraapiavorm, vaid inimese suhestumine selle teraapiaga ning selles kogetuga. Mõnele inimesele sobib, kui tema probleemidele lähenetakse rohkem füüsise kaudu. Ei pea tingimata olema tegu sellega, et inimese areng pole veel materiaalselt tasandilt „kõrgemale tõusnud“. Terapeudina on mõistlik anda endale aru, et paljude väga sensitiivsete inimeste tajud käivad keha kaudu. Samas teise inimese jaoks on usaldusväärsem mõni meetod, mis esitab kliendile endale vähem väljakutseid. Ka selliseid valikuid tuleb austada. Alati pole tegemist sellega, et klient ei ole põhimõtteliselt võimeline enda eest vastutust võtma. Tegemist võib olla hoopis eluperioodiga, kus vägi on inimese täiesti maha jätnud. Kui klient ei tunne endas hetkel nii palju jõudu, et enda alateadvuse pimedatesse nurgatagustesse vaadata, siis on hea, kui meie käsutuses on seniks mõni meetod, mis turgutab kliendi selle seisundini, kus ta on valmis omapoolse vastutuse täielikult välja kandma. Seepärast ei tohiks pidada ühte teraapiameetodit paremaks kui teist. Ning seepärast ei pea ma ka oluliseks loetleda kõiki läbitud kursusi – lõpptulemusena rakendab ju iga terapeut kõik õpitu tööle siiski läbi oma isikliku prisma.
Kuid vaatamata selle arusaamani jõudmisest, armastan siiski holistilist teraapiat meetodina üle kõige. Olen väga rõõmus, kui mõnele kliendile õnnestub homöopaatilise kuuriga tagasi tuua niipalju vaimujõudu ja tahtekindlust, et ta otsustab endaga holistilistel seanssidel tegelema hakata. Sest kõige sügavamaid muudatusi saab inimese ellu tuua ainult inimese aktiivsel osalusel. Ainult isiklikult läbi tajutud, tunnetatud ja mõistetud kogemus on see, mis võimaldab kinnistada alateadvusesse uusi programme. Kuni seda teeb meie eest keegi teine, on küll lihtne ja mugav, kuid efekt jääb ajutiseks.
Holistiline seanss õnnestub alati, kui sellesse on ka klient andnud omapoolse panuse. Ükskõik, mille mõistmine või muutmine on eesmärgiks olnud, see realiseerub vaid läbi konkreetse isikliku kogemuse. Kuna sellest kogemusest salvestuvad inimese mällu ja energiavälja lõhnad, maitsed, kujutluspildid vms, siis on see midagi nii käegakatsutavat, et inimesel on nende (ankrute) abil edaspidi end ka ise kergem raja peal hoida.
Holistiliste seansside ajal toimuvad transformatsiooonid, tervenemised, kontaktivõtud kõiksusega, iseenese olemuse juurde jõudmised, maailmataju avardumised, ajarännakud. Kuid midagi sünnib veel. Mis on see „veel“, see erineb inimeseti, kuid on alati suur, puhastav ja tähendusrikas. On ääretult põnev olla nende juhtumiste tunnistajaks.
Pikemaajalised töökogemused:
Viimasel ajal uurin selliseid nähtusi nagu täiuslikkuseihalus, julgus olla haavatav, põgenemine iseenda pimeda poole ja elu tegelikkuse eest. Nende nähtuste kohta avanevad aina uued tasandid.
Suurepärase sõnalise vormi on nendele nähtustele andnud Brené Brown:
Kui tuimestame pimedust, siis tuimestame ka valgust.
Kaotades sallivuse ebamugavuse vastu, kaotame ka rõõmu.
Perfektsionism on kahekümnetonnine kilp, mida me kaasas tassime, arvates, et see kaitseb meid, ehkki tegelikult takistab see meid õhku tõusmast.
Arusaamine, mis vahe on püüdlusel ja perfektsionismil, on väga oluline, et kilp maha panna ja oma elu üles korjata.
